Artishoki biennaal viib Tartus vastamisi kunstnikud ja kriitikud

Täna algab Tartu kunstimajas II Artishoki biennaal. See on kümme päeva kestev kunstisündmus, mille käigus võtavad üksteiselt mõõtu kunstnikud ja kriitikud. Ürituse skeem on järgmine: kümnel päeval sooritavad etteaste kümme kunstnikku/rühmitust, kellele sekundeerivad kümme kriitikut. Iga päev esitletakse ühte kunstiprojekti, mis on valminud just selleks biennaaliks. Kunstnikest astuvad üles Merike Estna, Marge Monko, Johnson and Johnson jne. Paralleelselt teosega on galeriis üleval ka kümne kriitiku tekstid, mis on kirjutatud iga töö kohta. Biennaali kuraator, kunstikriitik Kati Ilves, enne kui hakkame biennaalist rääkima, ütelge paari sõnaga, mis asi see Artishok üldse on – kõik võib-olla ei tea? Artishok on kunstikriitika blogi, mis tegutseb aadressil artishok.blogspot.com. See tekkis 2006. aastal, mil seltskond noori kunstikriitikuid tuli mõttele, et kuna kunsti kunstikriitikat ilmub harva, selle kvaliteet on kõikuv ja lehepind on kõrges hinnas (tihti tuleb end väljendada 2500 tähemärgi ulatuses), siis võiks kuhugi lõputusse internetti tekitada mingi koha, kust saaks nii kunstiuudiseid kui ka pikemaid analüüse. Miks Artishokil oma biennaali vaja on? Millist tühikut see kunstiväljal täidab? Kaheaastase koostöö tulemusena nii kunstnike kui kriitikutega tulid Maarin Mürk ja Margus Tamm (Artishoki blogi eestkõnelejad) 2008. aastal mõttele teha kunstnikke ja kriitikuid ühendav näitus – toonase nimega Artishoki aastanäitus. Biennaaliks nimetasin näituse mina alles sellel aastal just sel põhjusel, et igal aastal pole mõtet nii eksperimentaalse vormiga näitust teha, üle aasta ehk. Niisiis: biennaal. AB pakub kunstnikule kahtlemata tagasisidet. Tavaliselt on nii, et kui ühe näituse kohta ilmub üks tekst, on hästi. Praegusel juhul saavad kunstnikud tagasisidet tervelt kümnelt kriitikult. Kriitikud saavad end jällegi välja elada ning kirjutada loovalt, keskenduda ühele projektile korraga. Mille alusel on biennaalile valitud kunstnikud ja kriitikud, eelkõige ehk kunstnikud? Millistele kriteeriumidele peavad nad vastama? See on hea küsimus... Põhimõtteliselt on tegemist kuraatori valikuga, sest biennaalil ei ole mingit suurt katusteemat. Kuraatorina proovisin kaardistada seda, mis on, mingisugust asjade seisu aastal 2010 või Zeitgeist’i. Natuke olen proovinud valida selle järgi, et oleks erinevaid meediume – videot, fotot, maali, skulptuuri –, et poleks liiga ühekülgne. Kriitikute valikul lähtusin mõttest, et retseptsioon võiks olla võimalikult eriilmeline. Nii kirjutavad kunstiteadlaste kõrval projektidest ka kirjandusteadlane Jaak Tomberg ja kunstnik Kiwa. Esimene biennaal toimus kaks aastat tagasi Tallinnas. Miks nüüd Tartus? Kas see hakkabki iga kord uues kohas toimuma? Sama formaati pole mõtet järjest samas kohas läbi mängida – Tartu on hea keskkonnavahetus, usun, et tuleb uut ja erinevat publikut. Arvan, et kui näitus tuleb kolmandat korda (2012), võiks see olla kusagil kolmandas kohas.