Logi sisse

või
Unustasid parooli?

Pole kontot?

Loo tasuta konto!

Liitu

või
Katkesta ja mine tagasi

Liitudes olen lugenud ja nõustun kasutustingimustega

Unustasid salasõna

Sisesta oma E-post või kasutajanimi ja saadame sulle uue salasõna

Katkesta ja mine tagasi

Vajad abi? Kliki siia!

Kas kindlasti tahad kustutada oma kasutajat?

Ei soovi kasutajat kustutada!
Postimees.ee

E24 | Eesti Kaart | Ilm | Sport | Tarbija24 | Elu24 | 24tundi | Kuulutused | Soov | Õhtuleht | Kanal 2 | Kanal 11 | Kanal 12 | Reisiguru
Tallinna Postimees | Tartu Postimees | Pärnu Postimees | Sakala | Virumaa Teataja | Valgamaalane | Kuku | Uuno | Elmar | Kultuurikava

Hollywoodi-vaba ja väga eestilik "Kinotehas"

02.05.2011 10:36

Saate vaatamiseks kliki siia


Erilehte näed siit



Teisipäeviti Kanal 2-s linastuvas „Kinotehases” on edukalt ühendatud alternatiivkultuur ja parem osa traditsioonilisest tõsielusõust, kus 12 tegelast end proovile panevad ning peavad igal eluhetkel valmis olema eetrisse minema, kaotama/võitma.

Õnneks ei tehta neid sihikindlalt lolliks, rumalaks ega andetuks.

Filmitalgute käigus valmivasse rahvafilmi kahe peaosalise leidmine kõlab juba sama alternatiivselt kui pasteldes söödav pasteet. Ega asjata ei ütle Kinobussi tegijad reklaamklipis, et rahvafilmi tegemine on nagu laulupidu: professionaalid juhivad, rahvas teeb. Sama on ka „Kinotehasega”: (kino)profid teevad, rahvas paneb end proovile.

Glämmi asemel laut

„Kinotehase” seriaalis pole palme ega arutut glamuuri. Elatakse skvotti meenutavas vabrikuhoones  või tagasihoidlikes treilerautodes. Esimese stseeni tegemiseks minnakse hoopis lauda kõrvale heinaküüni ning mängitakse katkendeid eesti mängufilmidest, mida seriaalis osalejad pole isegi kunagi näinud. Selgub, et nii „Viimne reliikvia” kui ka „Siin me oleme” on noorte jaoks väga alternatiivsed filmid, mida nad pole näinud. Nende filmimälu algab alles parimal juhul „Nimedest marmortahvlil”, kui sellestki.

Ilmselt on kodumaine filmitoodang sellele eagrupile sama kauge kui Vilde „Mahtra sõda” või tantsupeo „Tuljak”. Seda toredam on, et nendega eesti filmikunsti asja aetakse. Oleks sama sarja ve­dada võtnud mõni teine produtsent, oleks sellest saanud ka hirm­sa ameerikaliku seebi kokku keeta.

Seda ei juhtu tänu sellele, et tegijad on tulnud peavoolu filmi- ja teletööstuse kõrvalt. Produktsiooni osas ei pruugi see suurt menu kaasa tuua, kuid vähemalt pole vaadata piinlikult valus. Näitlejahakatistega lavastab klassikalisi filmikatkendeid dokumentaalfilmirežissöörina tuntud Arbo Tammiksaar, saadet juhatab küll selgeltnägijatega käe valgeks saanud, kuid siiski režissöör Urmas E. Liiv. Ka produtsent Tuuli Roosma ja Reede („Ühikarotid”) pole kõige roosamat seepi tootev teletädi ega produktsioonifirma. Mainitud seltskond suudab tõsielusõud vedada nii, et see on tehtud hea maitsega, hea filmikeelega ning üsna ehe ja vähekultiveeritud.

Tosin tulevast filmitähte

Kõige peavoolulähedasema osa saatest moodustavad tulevased filmitähed. Ilmselt on Eestis ikka veel piisavalt kriitilist massi, kes suudab end proovile panna superstaari-, talendi-, tissimissi- jms valimistel.

Ei saa öelda, et 800 noorest välja valitud 12 (kellest juba on väljalangejaid) oleksid just metsikus vaimustuses filmihullud. Pigem on neis ameerikalikku kuulsusejanu, et ekraanil oma viis või viisteist kuulsuseminutit välja lunastada ning leppida elu lõpuni teadmisega, et nende nime ette lisandub epiteet Kinotehase-Linda või Kinotehase-Sander.

Igal juhu on tore, et „Kinotehases” on rõhk sõnal „kino”, mitte „tehas” või „staaritööstus”. Sest seda oleme juba näinud, nii et veri ninast väljas. Aga võib-olla oleks ka näitlejavalikule võinud kokkuvõttes leida alternatiivsema raami kui traditsiooniline tõsielusõud?

Autor: Eesti Päevaleht
Kommenteeri
Nimi
E-mailiaadress
Teade
Lisa kommentaar