Oskar Lutsu ainetel valminud eestikeelne romantiline põnevusfilm «Soo» jõuab pühapäeval Kanal 2 ekraanile. Film on ajastutruu nii tegelaskujude kõnemaneeri kui ka ümbritseva keskkonna poolest. Siin on filmi kohta viis fakti, millele peale ei pruugi linateose vaatamisel tullagi. 

 

Filmi tegevus toimub 1917. aastal, kui Euroopas möllas esimene maailmasõda ja Eesti idapiiri taga lahvatas revolutsioon. Noor kunstnik Toomas Haava (Franz Malmsten jr) tuleb Pariisist tagasi venna sootallu ja mässib ennast tahtmatult konflikti vägivaldse ja hirmsa Madjakuga (Martin Kork), kes ahistab kohalikku tütarlast Hildat (Hanna-Ly Aavik). Alguse saab tõelisel trillerlik võitlust armastuse eest, mille panuseks on ei vähem ega rohkem kui tema enda elu.
 

Looduslik ilutulestik

Oskar Luts on oma «Soo» jutustuses korduvalt virvatulukesi maininud – samuti käivad need läbi paljude maade rahvapärimusest. Kuigi filmis me virvatulukesi ei kohta, on tegemist lisaks legendile siiski ka reaalselt esineva loodusnähtusega. On tugev hüpotees, et virvatuled on rabataimede lagunemisel tekkinud gaaside ja hapniku kokkupuutel iseeneslikult süttinud ja kiirelt ära põlevad leegid. Siiski ei ole teadlased tänini suutnud virvatulesid laboratoorselt taas-tekitada. 

 

Mõisaproua narkolembus 
Filmis tilgutab mõisaproua Martinson (Grete Kuld) oma joogi sisse paksu pruunjat vedelikku, mida ta oopiumina tutvustab. Et aga puhas oopium on üldjuhul tahke ning seda on aastatuhandeid pigem suitsetatud, kasutas mõisapreili tõenäoliselt Laudanumi, mis on umbes 10% oopiumisisaldusega tinktuur, mida Euroopas juba 17. sajandist nii valuvaigisti kui narkootikumina kasutati. 

Maalitud autoriteet

Proua Martinson palub maalida endast ratsaportree, mis on ajalooliselt viidanud väga kõrgele positsioonile ühiskonnas. Üldiselt maaliti monarhi ennast või tema lähisugulasi. Et proua Martinson ei ole vereliinilt aadlik ning mõisahärra oli kõigest aasta pärast proua saabumist müstiliselt hukkunud, tundub üsna selge, mida proua Martinson ratsaportreega taotleb.

 

Elupäästev relv

Madjak sihib filmis Toomast küllaltki klassikalise sileraudse lahtimurtava relvaga, mis aga Toomase suureks õnneks vihma käes ei tulista. Selleks ajaks – 20. sajandi alguseks – kasutati püssides aga ammugi padruneid, mitte enam lahtist püssirohtu, mis märjaks saades võiks süttimata ja tulistamata jätta. Seega on teadmata – kas püssi takistab tulistamast jumalik abikäsi või olid parasjagu laetud padrunid lihtsalt praagid. 

 

Edasilükkunud esilinastus

Algne esilinastus pidanuks filmimeistrite plaanide kohaselt toimuma 2021. aasta suvisel 20. augustil, mis lükati aga suure koroona tõttu edasi. Haigusleviku tõttu sai sügisest aga kevad ning viimaks nägigi film päevavalgust hoopis Oskar Lutsu 135. aastapäevale pühendatud üritusel 2022. aasta 8. jaanuaril. Laiema vaatajaskonna ette jõudis film Eesti kinodes 14. veebruaril. 

 

Filmi režissöör on Ergo Kuld ja stsenarist Martin Algus. Muusika kirjutas linaloole Mick Pedaja. 

 

«Soo» on Kanal 2 ekraanil pühapäeval, 26. veebruaril kell 20.35.