Lõpuks saabub kauaoodatud päranduse kättesaamise päev, aga keda ei saabu on advokaat. Kalle kardab, et Tiina sõidab nüüd linna tagasi, kui ta päranduse kätte saab, aga Tiina unistab hoopis imelisest restoranist, mille ta Kalle kohvikusse tahab üles ehitada. Selleks kutsub ta linnast kohale ekspert Hermani, kes asub kohvikut ümber korraldama. Konstaabel Peetrikese ema saadab poja tööle tagasi, aga kuna Peeter satub hätta, siis ei tõrgu emasüda teda päästmast. Inriid ja Joonas taastavad pärast Fredi minemalöömist oma sõprussuhte.

Tiina otsustab oma saiad Kallega ühte kappi panna. Inriid plaanib aga lapsega linna naasta. Konstaabel Peetrikese ema üllatab oma poega taas külaskäikudega, sest kardab noormehe hukkaminekut. Joonase romaanist „Minu küla” tahetakse filmi vändata ja see käivitab külaelanikes suure tahtmise filmimisele kaasa aidata. Igaühel on oma nägemus, kes teda mängima peab. Nõnda koguneb Joonase ukse taha hulk külaelanikke, kes teavad kõik paremini, kuidas film välja peaks nägema. Kunder otsustab lõpuks naisest lahutada ja leida oma eluõnne Hannaga, kuid enne vajab mõningast korrastamist temagi roll tulevases filmis. Samal ajal, kui Joonas võitleb pealetükkivate filmikonsultantidega, külastab Inriid Kata Blaumi, kes paneb talle pähe mõtte, et õnn ei oota kedagi kuskil kauguses. Lõpuks, kui naine siiski lapsega linna poole ikkagi sõitma hakkab, märkab ta kõikjal tee ääres märke, mis küsivad – äkki on ta juba koju jõudnud, aga ise ei saa aru.